KaBoom!

Mõtlesin, et oleks mõistlik üht-teist üles kirjutada. Since I dont have a lot of adult people  to talk to :D (või noh inimesi kes vastaksid mulle midagi :D ja aru saaksid).

Eniveis. Ilmselgelt oli lend pikk jne :D aga sel pole suurt vahet :D Esimese asjana kui mind lennujaamast peale võeti, läksime Venice beach'ile sööma...ja väiksele dringile. Pretty nice eeeeh! :D Mis sest et ma mu aju oli täitsa offline kind of :D.

Ohh..aga esimene päev üksinda lapsega....12h jutti. Ma tõesti mõtlesin, et ma kaotan mõistuse ja suren maha. Üks elu hullematest päevadest päris ausalt! Ei taha isegi sellele mõelda...tekitab kõhedus-judinaid.

Ma olen niiiii siiralt ja südamest tänulik, et ma sain kohe alguses endale sõbra. Mari...ta on pereema sugulane, kes siin natukest aega elas. Mu süda on niii niii niiiiiii kurb, et sain temaga aint nädalakese veeta ning ta siis koju Michigani tagasi läks, aga see, kui palju tuge ma talt sain just väga raskel ajal....see on hindamatu! Ja me klapime Mariga niiii hästi! Täiesti uskumatu!



Kuidas on jne?
Nu siin on ilmselgelt kena ja tore ja vahva ja nii edasi. Aga raske on ka... pidev selline teatud mõttes võitlus iseendaga. Ma tahan suuta nautida hetki, elada elu täies rinnal ja olla õnnelik! Ja näha suuremat pilti, mitte elada ainult hetkel nina all toimuvas või selles mis ma tunnen parasjagu....Aga ma arvan mul on praegu kind of selline...mm...kohanemisaeg.

Annan endale aega.

Ps. Mariga käisime paaril korral dringil MÕNUS OLI! Toil päeval kui Mari ära läks, käisin randomly üksi kuskil baaris istumas...ja leidsin mingid inimesed kellega edasi läksin. Oi naljakas-naljakas seltskond.

Aaah ja eile...istusime pereisa vennaga öösel kella poole 2ni, jõime õllet ja tekiilat ja rääkisime palju palju. See oli mõnus! It was fun!

Ah ja ma mõnikord siin üksi matkamas käinud! Love hiking in the mountains so much!


psps. ma arvan et ma olen omadega hetkel kuskil kind of in between somewhere